AM on omaette pähkel. Ta on intelligentne ja terav. Umbes nagu viin. Vaimne viin. (*1 elupõletaja muinasjutt*). Tegelikult on AM ikkagi andekas. Ma küll ei oska eriti midagi öelda sisu kohta sest see on trotslik nagu elu ise. Aga stiil on AM-l välja töötatud.
Niisugune vana eesti arhailine w kasutus for instance. Kuigi ebajärjekindel.
AM on originaalne. Oma isikupärases teostuses. Siit võib kooruda midagi uut.
AM on kunstnik (*Kunstiajalugu*) ebameeldivas , talle viha tekitavas keskkonnas. Seekord kivilinnas. (* Üliradikas*).
Ta on ka kirglik ja kuri.
Mõnel pool mainib AM ka issandat kellega on tal konflikt. Hingekaaslase (enda?) kohta kirjutab ta:
*Pean tõdema- sa oled perfektselt just minu jaoks siia tulnud.
Nagu mina- seest põlev ja jultunud. Natuke hullunud.
Väljast wõib olla weidi kulunud.
Kuid see ei tähenda, et hing oleks surnud*.
Ta tunnetab et tal on vähe aega (Ood VERI-veerale)
*Saab näha vaid mässaja.
Veri.
Mis tähendab olla & võidelda.
Veri.
Sest kui poleks.
Veri.
Surm wälkkiirelt siis tuleks.*
See on pidev mäss, pidev võitlus maailmaga.
Surm kannustab. Surm kannustab elama.
Muidugi on ka tihti juttu suitsiidist aga ma arvan et seda pakub AW niisama igavusest välja.
Sest ta on kunstnik kelle ülesandeks on öelda rahvale tõde. Tõtt karmi tõtt.
AM võiks oma Issandaga ära leppida ja siis tuleks tal kõik ka veel paremini välja.
Inimesi AM vist ei armasta. Pigem on ta midagi kapten Nemo taolist – misantroopne heategija.
Aga AM teab et ta on hea kunstnik ja võib panna teisigi seda uskuma. Selleks tuleb lihtsalt tööd teha ja kuulsaks saada.
Siis on teistel ebajumal olemas. Iseasi muidugi kas AW seda taotleb.
Tegelikult ma ei saagi aru mida ta taotleb. Aga arvan et panin lähedale.
AM kirjutab lõbu pärast ja tegelikult ikkagi oma ebajumalale. Milleks on kunst. Iseasi muidugi kas niimoodi armastus ka tuleb. Aga loodame.

<<<