Lugupeetud söör – senjoora, nüüd ma kavatsen siis ära öelda kõik need asjandused, mida ma su kirjanduslikest masterpiece´idest arvan. ja üleüldse kunagi mõelnud olen.
Mulle need asjandused meeeeeldivad väga. On meeeldinud algusest peale.
Nii ja nüüd ma peaks vist lahti harutama meeldivuse põhjused või nii.
Vaata, sinuga on sihuke lugu. Su kirjutised on tugevalt mingeid sürrealistlikke haake täis ja täiesti ettearvamatud.
Normaalsete inimeste mõistused vist selliseid käänakuid ei tee. Eriti. Kahjuks.
Ja sa ei allu mingitele kirjandus- ja keelereeglitele ega traditsioonidele.
Need ettearvamatud sõnapaarid, mida sa omavahel teinteisega kokku kleebid, loovadki just eriti neid sürrealistlikke , pööraseid kujutluspilte. Nagu “ agoonias raudteerööpad”, “tumekollane asfalt”, “satanistlik ansambel Apelsin”, “ velvetist vannitoas”, “metallimaitseline maailm” jne jne.
Millegi iseloomustamiseks valid sa tavamõistes kõige ebatavalisemad ja ebaloogilisemad ja ootamatumad sõnad.
Ja vot see on nii huvitav :D Kusagile ridade vahel võib ühtäkki hüpata midagi täiesti kontekstivälist, aga just see teebki asjast asja.
Samas ma vaatan, kuidas sa nende samade irratsionaalsete sõnapaaride ja mõttekäikude ( või pigem mõtteröögatused :D ) puhul seod orgaanilise ja tehisliku. Nagu too “ metaalimaitseline maailm” oli. Ja siis “ su luid ja liha katab vaid foolium.”
Veri ja metall on kuidagi omavahel justkui mingis tumedas loogilised seoses. Miskil põhjusel õhkub su kirjutistest peamiselt punast ja musta tooni /värvi. Kuigi vahel kipuvad asfaltid ja kardinad kollasteks ka.
Ja siis üks asi, mida siit veel õhkub ja mis siin lokkab, on energia. Ja elujõud. Olgu siis kurb või rõõmus värk aga mingisugusest uimasusest või loidusest pole jälgegi. Sa kord kurvastad ja vihastad, aga vitaalsus säilib. Vot nii.
Ja nüüd jõuame wulgaarsuste juurde :D Seda siit tikutulega just otsima ei pea. Ja see vulgaarsus on põhjendatud.
Või polegi tal põhjendust vaja, sest sinu vulgaarsused on poeetilised ja ilusad :D Su loomingus on pidevalt käimas mingi kaos.
Aga see on selline tohutult põnev kaos. Natuke ohtlik. Põnev, pöörlev ja punane.
See kaos on ilmselt su enda mikrokosmos ehk su enda sees on kõike see põnev pöörlev kaos.
Siin ja seal sa osutad ümbritseva maailma närususele või vastumeelsusele, aga samas ei tõsta sa ennast sellest kõrgemale.
'Mõtlesin, et kogu maailmVõiks perse minnaAga alustusex tulex mul Endal sinna minna'.
Sa ei pea ennast paremaks. Sa oled osa kõigest sellest heast ja halvast. Nagu me kõik vist, eks ole.
Aga selline rida nagu “ raadiost kõlamas satanistlik ansambel Apelsin”… :D
Ma ikka veel naeran end selle pärast pooleks.
Ja kui mõtlema hakata,siis ei tundugi selles lauses miski nii väga pahupidi olevat.
Ja sul on palju sellised püstikoomilisi ja nii veidraid kilde, et lausa süvamõtteliseks muutuvad käigupealt.
Need üksteise otsast kinniolevate ja teineteise sisse tormavate sõnadega lõpuread ja finishid on ka väga ummamuudu ja huvitavad.
See suhe, mis sul kaksik- v-dega on, ei seostu mul küll üldse mitte sajanditetaguse eesti kirjakeelega, vaid selles on pigem midagi futuristlikku.
Pluss kõik need ffffampiirid ja puha. Sul on nagu mingi oma keel. Ja see kaksik-v-dega susserdamine kuidagi rõhutab sõnade ja tekstide olemust.
Mis veel sellesse pöörlevasse kaosesse puutub, siis selle kaose keskel on peidus hing, mis usub tegelikult väga lihtsatesse ja ilusatesse asjadesse. Ja ei kaota kunagi lootust.
>>>>“Võiks teha nii, et me sinuga oma mängumaa mingil Kolmapäeval päris maailma keskele loome”<<<< kohutavalt kena.
Klassikaline pärl.

Jätku pliiatsile ja paberile ;)

<<<